1.Taust
Jaanuaris 1944 murdis Punaarmee Leningradi blokaadi. Saksa idarinde Põhja Väegrupp oli sunnitud kiiresti taganema ja asuma osaliselt kaitsele Narva joonel, säilitades sillapea Narva jõe idakaldal. Stalini eesmärk oli saavutada kiire edu, suruda sakslased Eestist välja ning kiirendada selle läbi soodsa pöörde saavutamist Soome-vastasel rindel ja Soome väljumist sõjast.
Sakslased asutasid armeegrupp „Narva“, kuhu kuulusid muuhulgas 3.Waffen SS (Relva SS) soomuskorpus, 43. armeekorpus ning 26. armeekorpus. Narva jõe idakaldal asetseva Jaanilinna sillapea ülema, kindral von Scholz juhtimise all oli suurem osa soomusgrenaderibrigaadist "Nederland" ja soomusgrenaderidiviisi "Nordland" 24. rügement. Lisaks juhatas ta lahingugruppe kolmest jalaveädiviisist - 502 soomuspataljoni (Tiger), soomuspataljoni Herman von Salza (Panther) ja mitmeid väiksemaid üksusi.
Narva suunal oli suhteliselt palju Waffen SS-i üksusi. Need olid rinde-eliitväeosad, mis tegutsesid Wehrmacht'i eeskirjade kohaselt. Neid ei tohi segi ajada Allgemeine, ehk tava SS-i vägedega, kes tegutsesid teistsugustes tingimustes ja täitsid täiesti erinevaid ülesandeid. Relva SS-i üksustes teenis peale Saksa kodanike paljude teiste rahvaste esindajaid. Eriti eestlaste osakaal oli siin suur. Kui idarinde halvenenud olukorra tõttu kuulutati Eestis veebruari alguses välja mobilisatsioon, tuli kokku umbes 38 000 eestlasest vabatahtlikku. Mobilisatsioon õnnestus üle ootuste hästi. Eesti vabatahtlikest moodustati seitse uut rügement ja saadi täiendust 20. Eesti Relva SS grenaderidiviisile. Viimati nimetatud diviisi tuumikuks oli eelmisel aastal eesti Relva SS-i leegionäridest komplekteeritud Eesti SS-Brigaad, millest jaanuaris 1944 moodustati diviis. Veebruari kuus toodi eestlastest sõdureid Eestisse ka teistelt rindel. 1944.a. veebruari lõpuks oli Eestis oma isamaad kaitsma umbes 60 000 eestlasest võitlejat.
George Stein tõdeb oma raamatus (The Waffen SS Cornell University Press 1966), et ei olnud teist sellist armeed, kus 1944. aastal oleks välismaalaste põhiosaks olnud Ida-Euroopa sõjaväekohuslased. Ja veel sellised, kes olid kõrgelt motiveeritud kaitsma oma maad Nõukogude okupatsiooni eest olukorras, kus Saksamaa oli juba sõda kaotamas.
Kuigi sakslased omasid juba talvise sõja kogemusi, oli 1944.a. talv ilmastikutingimuste poolest keskmist külmem ja lumerohkem ka Põhja-Eestis.
2. Punaarmee pealetung Narvale
Veebruari alguses alustas Punaarmee Narva rindel pealetungi, lootes ümberhaaramisega purustada sakslaste kaitse. Selline tegevus on tuntud sõjanduses osana 1 - strateegiline löök. Sääraseid strateegilisi operatsioone toimus sõja jooksul kokku 10 tükki.
Karmid lahingud möllasid Narva ümbruses kogu veebruari kuu, kuid Punaarmee saavutas vaid kohalikku edu, strateegilisi eesmärke ei saavutatud. 6.-10 märtsil sooritatud massiivsete õhurünnakute eesmärk Narvale ja Tallinnale oli peaasjalikult murda koos sakslastega võitlevate eestlaste võitlusvaimu, kuid ka see ei õnnestunud. Tuleb märkida, et juba pisut varem toimunud Helsingi pommirünnakud ei mõjutanud tegelikult kuidagi olukorda Soome rindel. Helsingile tekitatud kahju oli vaid murdosa sellest, mida Narva ja Tallinn said kogeda. Näiteks Tallinna eluruumidest hävis umbes 40%.
Arnold Kangro (s. 1926) astus märtsis 1943 vabatahtlikuna Eesti Leegioni. Peale sõduri baaskoolituse saamist saadeti ta Valgevene rindel asetsevasse tankitõrjekompaniisse. Kui 1944 aasta alguses algas teistel rinnetel võitlevate eesti üksuste üleviimine Eestisse, siis koos nendega naases oma kodumaa pinnale tagasi ka hulgaliselt lahingukogemusi saanud ja nooremseersandiks edutatud Arnold Kangro.
Veteran Arnold Kangro, kes võitles tollal 45.rykmentin teise pataljoni tankitõrjekompaniis ütles: "Jõudsime Narva rindele 20. veebruaril, et lüüa tagasi Punaarmee jõulisi läbimurdekatseid. Meid paigutati kaitsepositsioonidele Siivertsi kalmistu alal. Lahingud jätkusid peaaegu lakkamatult edasi ka märtsis. (vasakul) Veteran Arnold Kangro |
Vaenlane muutis oma taktikat ja alustas 6. märtsil lisaks maavägede rünnakutele ka massiivseid õhurünnakuid Narva linna vastu. Paar päeva hiljem pommitati mitmesaja pommituslennukiga Tallinna ja teisi linnu. Tsiviilobjektide pommitamise eesmärk oli murda eestlaste rindeväeosade lahingumoraal, kuid sellel oli täiesti vastupidine efekt. Olime juba varemgi kogenud Nõukogude Liidu okupatsiooni hirmutegusid. Iga mees teadis, et Narva rindel võideldakse Eesti saatuse eest ja seal kas seistakse lõpuni või langetakse."
17.03. alustasid Punaarmee 109. ja värske 6. armeekorpus rünnakut Auverest Sinimägede suunal. Rängast survest hoolimata sakslased said siiski olukorra kontrolli alla ja rakendasid vastumeetmeid Punaarmee tagasilöömiseks. I. etapil, alates 26.03., purustati venelaste moodustatud sillapea läänepoolne osa. See etapp lõpetati märtsi lõpuks.
Seejärel võtsid sakslased eesmärgiks puhastada sillapea idapool, kus vastasteks olid Punaarmee 6. ja 117. armeekorpus. Peale raskeid lahinguid jõudsid kaitsjad eesmärgile sakslased.
Eesmärk oli hävitada kogu Punaarmee sillapea ja vallutada Auvere tagasi. Rünnak algas 19.04 kindral Steineri soomuskorpuseja kokku viie diviisi jõul. Ilm muutus järsku ja lumesadu muutus jäiseks lörtsiks. See raskendas eriti soomusmasinate edasiliikumist. Punaarmee 8. Armee suutis oma positsioone suuremalt osalt hoida ja sakslased katkestasid 23.04 oma vasturünnaku.
Kuid Punaarmee Narva rindel oma eesmärke ei saavutanud, Saksa armee suutis hoida oma positsioone peaaegu kõikjal. Mõlemad pooled olid kandnud raskeid kaotusi. Stalin otsustas otsida lahendusi teistel rinnetel ja tõmbas muu hulgas 2. löögiarmee kõigepealt hooldusesse, misjärel hakati selle üksusi üle viima Karjala maakitsusele.
Veteran Arnold Kangro jutustab: "Meie pataljon viidi peale kaitselahinguid üle Merikülasse, et kindlustada rannikuala vaenlase dessantide puhuks.“
Veebruaris oli piirkonnas sooritatud ebaõnnestunud dessandikatse, kus hävitati terve Punaarmee erivägede pataljon. Missiooni eesmärk oli katkestada sakslaste raudteeühendused Narvast Tallinna ning hävitada Auvere jaam.
Lahingute jäljed olid hirmsad. Vaenlase laibad vedelesid veelgi rannas ja ega neid keegi jõudnud ära korjatagi. Meie saime Merikülas olla suhteliselt rahulikult kuni juulikuu viimase nädalani."
Hiliskevadine lumesulamine põhjustas sõjategevuse intensiivsuse languse. Sakslased püsisid kaitsepositsioonidel ja olulist operatiivtasandi sõjategevust ei toimunud sellel rindel enne juuli kuud. Soome jaoks oli kasulik, et Karjala suurlahingute ajal püsis olukord sellisena, ilma et Punaarmeel olnuks juurdepääsu Eesti sadamatele ja lennuväljadele, et sooritada sealt rünnakuid Soome vastu.
3. Strateegiline olukord muutub
Liitlased olid sooritanud dessandi Normandiasse juuni alguses ja avanud sakslaste vastu uue rinde. Saksamaa oli sunnitud ka idarindelt viima oma vägesid Normandiasse. Punaarmee alustas 09. juunil ühte oma strateegilistest löökidest Karjala maakitsusel. Ka Eestist viidi sinna saksa väeüksusi üle (muuhulgas 122. diviis ja Kuhlmey stuka-lennuüksus)
Teistel Saksa idarinde lõikudes saavutas Punaarmee edu. (Juuli lõpus jõudis ta Visla äärde ja augusti alguses Läänemere randa, haarates Baltikumis olevad Saksa väed kotti.)
Kokkuvõttes oli Narva kaitsjate koosseis juulis 1944 oluliselt nõrgenenud. Sealt oli välja tõmmatud seitse diviisi ja mitmeid teisi väeosasid.
Hitler oli siiski visalt lükanud tagasi oma kindralite ettepanekud tõmmata põhjapoolset rinnet lõuna poole ja vältida lõksusattumist. Soome seisukohalt oli olukord oli siiski soodne, sest Punaarmeel ei olnud juurdepääsu Eesti ranniku sadamatele ja lennuväljadele, et rünnata sealtkaudu Soomet.
20.07 oli Hitleri peakorteris, Hundipesas, kavas arutada vägede Baltikumist väljatõmbamist, kuid Hitlerile sooritatud pommiatendaat ajas need plaanid segamini.
Kuigi sakslased olid saanud Narva rindel kaitsevõidu, olid nad alustanud kaitseliini ettevalmistamist tagapool. Vaivara ja Auvere vahel olevaid Sinimägesid kindlustas kolm eesti pioneeripataljoni.
I. Maailmasõja kuulsa lahingupaiga järgi anti kaitseliinile nimeks Tannebergi liin. Selle miiniväljadele paigaldati muuseas 28 000 maamiini. Sinimäed olid antud territooriumil domineerival positsioonil ja oli selge, et piirkonna kaitse tugines nendel. Ida suunalt ei olnud võimalik, ilma neid kolme mäge vallutamata, läbi minna. Mägede nimed on läänest ida suunas loetletult: Tornimägi, Grenadöörimägi ja Lastekodumägi.
4. Kallaletung Sinimägedele
Punaarmee saatis rünnakule 2. Löögiarmee ja 8. Armee. Neile oli vastas vaid 25 sakslaste ja 24 eestlaste pataljoni. Raskerelvade ülekaal Punaarmee kasuks oli kaheksa ja õhujõudude osas üle 10-kordne.
Sakslastel oli plaanis taganeda organiseeritult kolme viivituspositsiooni kaudu uuele kaitseliinile 24.07 ja sel viisil õgvendada rinnet. 25.07 üle Narva jõe alustatud nõukogude rünnak tegi sellest taandumisest siiski väga raske ja sakslased kannavad raskeid kaotusi. Muu hulgas hävis 48. Relva SS-i rügement "General Seyffard" täielikult.
Juba 24.07 oli Nõukogude 8. Armee alustanud pealetungi lõunast Auverele. Rünnak suudeti raskustega siiski peatada ja see ei takistanud Saksa vägede väljaviimist uuele kaitseliinile.
Veteran Arnold Kangro meenutas: "Meile anti marsikäsk õhtul 24. juuli. Sakslased olid ilmselt hästi informeeritud vaenlase uutest pealetungiplaanidest.
Läksime teele öösel mööda Tallinn - Narva maanteed. Venelased alustasid pealetungi varahommikul üle Narva jõe. Meid viidi uutele positsioonidele Sinimägede suunas, saatjaks meid lähemale jõudev lahingumüra. Teel kohtasin Alfons Rebase kaitsepositsioonidele rühmitunud üksusi, mistõttu uskusime, et rindelõik peab kindlasti.
Õhtuks jõudsime õhtuks Vaivara jaama, mis oli meile vaheetapiks. Järgmisel hommikul sooritas vaenlane hirmsa jõuga suurtükilöögi Lastekodumäe piirkonda. Vaatepilt oli uskumatu, tolmu, tuld ja plahvatusi oli lakkamatult.
Meid ei olnud veel määratud kindlasse tulepunkti, kuid läheduses toimuvad lahingud tegid mõtlikuks.
Lõpuks näidati meile näidati positsioonid tee ääres, veidi Tornimäest ida poole.
Meie selja taga oli rügement Danmark-i peastaap, mida tuli kaitsta muidugi kõigi vahenditega.
Meie kompanii oli paigutatud laiali erinevatesse taktikalisesse kohtades, meie lõiku jäi kolm pst-kahurit, mida toetasid kuulipildujad. Meie laskepositsioon mäelt oli igatahes väga hea," meenutas Kangro Sinimäe lahingute kriitilisi etappe.
Punaarmee veteran Vladimir Metelitsa s. 1925, oli pärit Smolenskist, kuid mitmete vaheepisoodide järel sattus evakuatsiooni Stalinski (praegu Novokuznetsk) linna. 1942. aasta lõpus astus ta Vilnosko (Vilniuse) Jalaväe Sõjakooli, mis oli evakueeritud Stalinskisse. Peale aasta ja kolm kuud kestnud õpinguid ülendati ta leitnandiks. 1944. aasta jaanuaris saadeti ta Leningradi rindele Hatsina piirkonda.
Vladimir Metelitsa, kes tegutses Narva rindel üksuse ülemana räägib: "Esimene lahing oli Narva lahing. See toimus juuli alguses 1944. Me pidime ületama Narva jõgi. Jõe ületamist oli üritatud juba veebruaris, kui jõgi oli jääs, kuid operatsioon ei õnnestunud. Sakslaste kaitseliinid olid väga tugevad.
Kahekümnenda neljandal juulil alustati rügemendis jõe ületamise ettevalmistustega. Hiljem, peale lahingut, nimetati rügement kindral Fedjuninski alluvuses oleva Teise Löögiarmee Ropsha Punalipulise Narva diviisi 593. rügemendiks. Mina olin 1. pataljoni 1. kompanii meeskonna ülem.
Paate polnud piisavalt ja seetõttu ehitasime parvesid. Kõigile parvedele ei jätkunud kuulipildujaid. Oli ainult isiklik relv ja paar käsigranaati. Muud ei olnud.
Samal päeval saadeti teine osakond luurepatrulli vaenlase positsioonide väljaselgitamiseks. Vägivaldse luureretkel osalenud mehed olid kõik karistuspataljonist. Peaaegu kõik tapeti.
25. juulil kell 07.00 hommikul hakkas tuleettevalmistus, mis kestis tund ja 20 minutit. Sellest võttis osa 300 lennukit ja 1300 kahurit. Kakskümmend minutit enne tule lõppu alustasime jõe forsseerimist.
Minu meeskond oli kolmel parvel. Minu parvel oli kuulipilduja. Jõgi tundus nii lai, et me ei saa kunagi üle. Aerutasime lauajuppidega hinge eest. Liikusme nii aeglaselt, et sakslaste tulepesad ärkasid peale tulelööki ja avasid otsetule.
Jõgi oli verest punane. Üks minu parvedest hävitati hetkega. Teisel oli palju haavatuid. Ainult minu parv jõudis juhuslikult ilma kaotusteta üle jõe.
Üksuse juhtimine oli selles olukorras võimatu, kuid igaüks teadis oma ülesandeid. Tuli minna vastaskaldale ja seda enda käes hoida. Hüppasime parvelt kaldale ja jooksime edasi. Meie õhujõud toetasid meid hästi. Mõned saksa tulepesad hävitati, kuid sakslastel oli kolm kaitseliini.
Esimesest liinist murdsime läbi, kuid teisel meid peatati. Sakslased pidasid meid tule all mõnda aega. Rügemendi ülem Konanenko oli esimese kompanii juures ja innustas sõjamehi.
26. juulil saime valmis pontoonsilla jõe suudmealal. Seda kaudu saime rasked masinad üle jõe. Kaotused olid tõesti suured. Haavatuid oli palju. Naissanitarid püüdsid päästa haavatuid eesliinil, kuid abi ei olnud piisavalt kõikige jaoks.
Igas kompaniis oli ainult üks esmaabi andja. Välihaiglaid ei olnud veel piirkonda toodud.
Kõigepealt vallutasime Meriküla ja seejärel suunati meid Sinimägede suunas, Narvast läände. "
26.07 algas rünnak Lastekodumäele. Tugeva tuletoetuse abil ja märkimisväärsetest kaotustest hoolimata ründasid Nõukogude väed laine laine järel ja said 28.07 kogu mäe enda kontrolli alla.
Hommikul 29.07 algas paunaarmee pealetung Grenaderimäele ja sealt Tornimäele. Ründajate jalaväge oli üheksa diviisi, kus oli, tõsi küll, raskete kaotuste järel igaühes lahingutugevuselt alles vaid 3000- 4000 meest. Rünnakut toetas umbes 1700 suurtükki ja miinipildujat, 150 tanki ja võimas õhutoetus. Ainuüksi sellel päeval tulistasid venelased sakslaste hinnangul Sinimägede alale 25 000 suurtükimürsku.
Sakslased suutsid viimaste reservide abil sooritatud vasturünnakuga nõukogude väed mägedelt tagasi lüüa ja vaatamata nõukogude kaheksast vasturünnakust suutsid hoida Tornimäe ja Grenaderimäe enda käes. Vasturünnakus paistis eriti silma kapten Paul Maitla juhatatav 45.rügemendi 1. pataljon. Maitlat autasustati Rüütliristiga.
Veteran Arnold Kangro jutustab: "29. juulil otsustas Punaarmee anda lõpliku surmahoobi kolme mäenuppu kaitsvatele vägedele.
Peale massiivset tuleettevalmistust püüavad Punaarmee väed rünnata soomusmasinate toetusel kaitsjate positsioone mitmelt erinevalt suunalt. Juhatasin peale eelmise ülema haavatasaamist suurtükirühma. Olukord oli väga segane, täielikult segipööratud maastikul eksles haavatuid või muul viisil teiste seast eemale sattunud mehi. Side katkes ja paljud ohvitserid langesid või said haavata.
Esimene koondtuli meie pihta kestis mäletamist mööda kolm tundi. Tolmu, liiva ja püssirohusuitsu hõljus kõikjal, päevavalgust ei paistnud.
Õhk oli nii paks, et meil tuli panna gaasimaskid pähe, et natukenegi õhku saada.
Suutsime hävitada kaks läbi tunginud tanki, kuid mingit suuremat tankirünnakut meie asukohas ei olnud.
Meie jalavägi hävitas suurema osa vaenlase tankidest tankirusikate ja tankihirmudega juba kohe eesliinil.
Punaarmeel oli lisaks tohutule materjali-ja meeste ülekaalule ka peaaegu täielik kontroll õhuvallas. Jalaväetehnika viis lõpule õhupommitamistega põhjustatud hävitustöö.
Hoolimata rasketest kaotustest jätkasid Sinimägede kaitsjad võitlust. Meil oli paar tanki ja suurtükki reservis kõige halvima puhuks. Vasturünnakutele mindi eri paigust. Meie rügement 1. pataljoni ülem kapten Paul Maitla oli mees omal kohal. Ta kogus vägede riismetest löögiüksuse ja puhastas Grenaderimäe edukalt vaenlastest. Vasturünnak jätkus veel Lastekodumälegi jõudnud ja seal kaevunud vaenlase vastu ning kõik olulised positsioonid saadi lõpuks siiski meie kontrolli alla.
Võitluste ränkust näitab see, et näiteks meie üksuse 23-st mehest sai 20 haavata või hukkus. Positsioone tuli hoida. Meie selja taga oli vaid mõned raskesuurtükipatareid ja seejärel oleks vaenlasele olnud tee Tallinnasse avatud. "
30. ja 31.07 jätkus rünnak väga tugevana, kuid kaitsjad suutsid nõukogude rünnakud nurjata.
Kuigi nõukogude läbimurre oli peatatud, ei andnud marssal Govorov järele, vaid tugevdas sissetungijate tulejõudu ligi 2000-nde suurtüki ja miinipildujani. 02.08. algas uus rünnak võimsa suurtüki- ja õhujõudude tule toetusel. Kindral Steiner kirjeldas mägesid olevat "kui vulkaanid". Kõik rünnakud ja läbimurded löödi siiski äärmiste jõupingutustega tagasi.
03.08. oleks nõukogude väed äärepealt vallutanud Grenaderimäe, kuid vaenlased peatati ja mägi puhastati vasturünnakutega.
Terve augusti kuu alguse üritas Punaarmee murda Sinimägede kaitset. Positsioone püüti ümbert haarata nii lõunast kui põhjast, kuid kõik rünnakud löödi tagasi. Punaarmee kaotas iga päev kümneid tanke ja tuhandeid sõdureid.
See, milline lahinguväli välja nägi on Kangrol selgelt meeles: "Maa oli mitmekordselt ümber küntud. Kõik puud ja roheline taimestik oli lihtsalt kadunud.
Meie lõiku oli ladustatud meditsiinitarbeid ja need said täistabamuse. Sidumismaterjal ja muu valge puru levis kümnete meetrite raadiuses, justnagu oleks maha tulnud ootamatu lumesadu. Ümberringi vedeles muule metallile lisaks lõhkemata granaate. Mulle on eriti jäänud meelde kaks lõhkemata suurt laevasuurtüki mürsku, mis olid kukkunud otse meie kaeviku kõrvale.
Positsioonidelt taandusime kontrollitult täies vaikuses alles septembri kuus. Vaenlane murdis Lõuna-Eestis kaitseliinidest läbi ja meid ähvardas täielik lõksujäämine. Minu meeskonna kõik kolm kahurit saime evakueeritud."
(Arnold Kangro katse põgeneda Rootsi ebaõnnestus ja ta mõisteti peale sõja lõppu 25 +5 aastaks sunnitööle.)
10.08 katkestati rünnak Sinimägede vastu. Suuri kahjusid kannatanud Punaarmee tõmbas osa üksustest hooldusesse ja 2. löögiarmee Peipsi järve lõunasuunda, kust toimus rünnak Tartule.
Punaarmee veteran Vladimir Metelitsa räägib:
"Piirkond, kuhu jõudsime, oli soostunud ja kaetud kidurakasvulise metsaga. Kaevikute kaevamine ei olnud võimalik. Tegime palkidest tõkkeid ja saime veidi kaitset vaenlase tule eest. Sakslaste positsioonid olid Sinimägede kolme künkal. Meie omad olid allpool, rabapinnasel. Olime kui lahtisel kandikul vaenlase tule all. Veel tänapäevalgi võib sealt leida palju inimluide hunnikuid.
Meie diviisi täiendati kolm korda. Vahel taganesime ja siis jälle ründasime. Sinimägedes toimus vaid meie sõdurite hävitamine. Me ei saanud midagi parata. Olime Sinimägedes augustis ja septembris ning kandsime tohutuid kaotusi. Kahe nädala jooksul kaotasime 150 000 sõdurit!
Suur probleem oli söögiga. Tavaliselt saatsime toitu tooma kolm meest. Mehed pidid toidutermosed käes roomama. Sakslaste tuli lõhkus sageli nõud ja leem voolas välja. Seetõttu saime söögiks vaid auklikesse nõudesse allesjäänud supipaksu. Sageli nägime nälga.
Arstiabi meil ei olnud. Püüdsime vigastatutele anda esmaabi ja viia nad ohutusse kohta. Varustamine oli meile tõesti suureks probleemiks. Laskemoona toodi läbi võsa ja soode kaudu mööda nn "kolonniradu".
Palkidest ehitati soosse laudtee. Autodele ei olnud see sobiv, kuid kasutasime hobuseid. Hobused vedasid neid mööda laskemoonakoormaid. Tavaliselt hakkasid hobused perutama ja neid pidi edasi kiskuma. Loomad olid sakslaste tule all hirmunud ja sageli vajusid nii voorimees kui hobune sohu. Mehed näitasid äärmiselt rasketes tingimustes üles tõelist vaprust.
Tundus, et seal ei ole võimalik ellu jääda. Vist mitte keegi ei pääsenud ilma traumadeta. Meid vahetati välja uute üksuste vastu iga viieteistkümne päeva järel. Tulid uued mehed ja siis jälle meie nende asemele. Ainult nii jäime me ellu.
Peale seda äärmiselt rasket, ilma vähimagi sõjalise eduta perioodi, otsustas rinde juhatus vahetada taktikat. 2. Löögiarmee viidi üle Tartu suunale, kus meie poolel oli juba ees Eesti Laskurkorpus. Kuid mind jäeti koos rügemendiga samasse sohu. Meid liideti kindral Starikovi 8. Armeega.
Kolmandal septembril ületasid 2. Löögiarmee ja Laskurkorpus Tartu suunal Emajõe ja võtsid sakslased kotti. Lõunast lähtuva ohu tõttu alustasid sakslased alustasid taandumist Sinimägedelt. Meie luure teatas, et sakslaste positsioonid olid maha jäetud ja meie ülem andis käsu liikuda edasi.
Alustasime rünnakut. Kogu varustust kandsime ise, see oli tõesti väsitav. Transporti ei olnud. Nägime teel mahajäetud tehnikat ja palju vastase laipu ja ka haavatuid. Me ei peatunud kusagil, ülesanne oli liikuda otse edasi Tallinnasse. Magasime kus sattus.
Teel leidsime mõned hobused ja jalgrattaid ja panime osa varustust nende peale. Liikusime Kohtla-Järvest mööda. Kõik oli tühi, inimesi ei olnud kuskil. Rakvere piirkonnas kohtasime killustatud gruppide nõrka vastupanu.
Tapa piirkonnas formeeriti meid uuesti pealetungiüksuseks. Tuumikuks oli Eesti Laskurkorpus, kuhu kuulus pioneeripataljon ja kolonel Vassili Võrgu juhatatav rügement. Jätkasime liikumist Tallinna suunas mööda vana Narva maanteed koos kolonelleitnant Eduard Kuslapuu tankirügemendiga, kuid Laskurkorpus suundus Tallinnast lõuna poole. "
5. Ööpommitajad Narva taevas
Esimene eestlastest koosnev lennuüksus loodi 12.02.1942, kuid 01.04.1943 moodustati eesti pilootidest esimene välismaalastest koosnenud üksus Saksa õhujõudude koosseisus. Sellest 127. õhuluureüksusest (hiljem 127. merelennusalk) sai alguse ka 11. öölahingugrupp, mis toodi Eesti rindele veebruaris 1944 ja tegutses põhiliselt Narva ja Tartu rinnetel.
11. öölahingugrupi kolme lennusalga masinapark koosnes Arado 66, Heinkel 50 ja Taanist sõjasaagiks saadud Fokker C 5 lennukitest. Lennukid olid aeglased ja sobisidki tegelikult ainult öiste ülesannete täitmiseks.
Eesti lendurveteranid Hendrik Arro (63 lahinglendu) ja Kaljo Alaküla (50 lahinglendu) kuulusid 11. Öölahingulennuväe 3. lennusalk.
Veteranid Hendrik Arro ja Kaljo Alaküla meenutavad:
Lendasime Arado 66-masinatega. Aastal 1933 kasutusele võetud lennuki tippkiiruseks oli 210 km tunnis ja maksimaalne tööraadius 716 kilomeetrit. Masin oli kaheistmeline, kuid lahinglennud tehti reeglina üksi.
Surve kasvades ka suurendati lendude arvu Narva rindel. "Tegime parimatel öödel kolm või neli pommituslendu. Pommikoorem oli väike, ainult umbes sada kilo.
Lennukeid oli meil veidi üle 50 masina ja ülesandele minnes liiguti pikas rivis. Iga lennuki jaoks oli määratud oma sihtmärk ja järgmine järjekorras tulnud lennuk püüdis samal ajal kinnitada eeslendaja tabamusi "rääkis 18-aastaselt oma esimese lahinglennu sooritanud Arro.
Objektid olid tavaliselt sillad, hoolduskeskuses, töökojad või vägede koondamispunktid. Neile heideti lisaks kildpommidele ka kassettpomme, mis paiskasid laiali suure hulga umbes ühe kilo kaaluvaid lõhkelaenguid.
Punaarmee õhutõrje tugevnes märgatavalt kui rinne paigale jäi.
Alakülal oli oma taktika vaenlase eksitamiseks. "Vaenlasel oli lennukite asukoha määramisel kasutada vaid kuulmisel põhinevad seadmed. Lendasin täisgaasil rindejoonele ja tõkketule alates lisasin kiiresti kõrgust. Siis alandasin pöörded miinimumini ja jätkasin vaikselt sügavamale vaenlase tagalasse, kus pöördusid kaarega tagasi objektile. Vaenlased arvasid, et õhutõrje ajas ründajad tagasi ja olid üllatunud, kui said löögi ida suunalt.
Vaenlase kahurituli oli väga tugev, kuid äärmiselt ebatäpne. Tagasilend oli üks igavene tiirutamine ja põiklemismanöövrite tegemine. Neile lendudele ei müüdud edasi-tagasi pileteid, "ütles Alaküla.
Kodulennuväljale võeti suund eriliste lennumajakate abil. Kiirete hooldustoimingute järel võeti ette järgmine pommitusülesanne.
Igal lennul olid vaenlase õhutõrje tõttu omad kriitilised hetked ja koju naasmine oli alati suur kergendus. "Peale viimase ülesande täitmist ja aruande esitamist võtsime alati ühe korraliku toobi lõõgastavat kuuma glögi ja seejärel voodisse. Ainult lõunale kogunesime kõik koos, muidu puhkas igaüks omaette. Õhtul toimus käskudejagamine, mille tarvis luure-ohvitserid olid meile ette vaadanud uued sihtmärgid," rääkis Arro pilootide rutiinist.
Eestlaste lennuväljad jäid punaarmee märkimisväärsest ülekaalust hoolimata hämmastaval kombel vaenlase vastulöökidest üsnagi puutumata.
Sinimäed tule all
Augustis 1944 oli öölahingulennurühma peamine ülesanne jätkuvalt Sinimägede lahingute toetamine. Mõnikord eksitati vaenlast Alaküla sõnul vägagi õnnestunult: "Vaenlane kasutas erinevat värvi valgusrakettide kombinatsioone sihtmärkide tähistamiseks. Meie piloodid tegid oma tähelepanekud sõltuvalt kasutatavast kombinatsioonist. Käisime vastavat värvi rakette nende positsioonidele loopimas ja varsti sai vaenlane omaenda suurtükitule kaela ".
Sinimägedel endil muutusid olukorrad nii kiiresti, et Arro sõnul sinna ööpommituslende ei tehtud üldse. "Sakslaste Stukad andsid seal päevasel ajal täpsuslööke," ütles Arro.
Septembris viidi ööpommitajad üle Tartu rindele, kus olukorra oli muutunud kriitiliseks. Pommituslendude hulka tuli lõpus siiski vähendada süveneva kütusepuuduse tõttu.
Vaenlane oli üllatavalt ebatõhus
Tagantjärele hindavad Arro ja Alaküla Punaarmee õhukaitse ebatõhusaks.
"Narva rindel oli neil olemas palju rasket õhutõrjetehnikat, kuid meie kaotused olid tingitud peamiselt masinate tehnilistest riketest. Ööhävitajaid ma ei näinud kordagi, kuigi neist anti paar korda hoiatusi.
Minu enda masinat ei tabanud isegi ühtegi kildu, suuremate kahjustustest rääkimata. Ma olin selles osas tõesti õnnega koos,"hindas Alaküla.
Ka eestlaste Mereluurelennusalk oli, vaatamata Punaarmee absoluutsele ülekaalule õhus, koos laevastikuga väga edukas allveelaevade tõrjumise ülesannet täites.
6. Lõpetuseks
Täiesti kindlaid arve Sinimägede lahingutes langenute kohta pole, kuid ajaloolane Mart Laar hindab Punaamee kaotusteks 100 000 langenut ja 380 000 haavatut. Sakslaste kaotuseks hindab ta umbes 13 000 langenut ja 50 000 haavatut. Suurest elavjõu kaotustest ning tohutust laskemoona ja muu sõjamaterjali kulust hoolimata ei murdnud Punaarmee Sinimägede kaitset. Nõukogude väed viidi sealt peaosas üle Peipsi järve lõunaosasse, kus nad saavutasid edu ja haarasid Baltimaades olevad saksa väeosad kotti.
Paljud Saksa sõjaväes teeninud eestlased taganesid koos teistega Saksamaale ja võitlesid punaarmee vastu sõja lõpuni. Muu hulgas varem mainitud, Sinimägede lahingutes karastunud Paul Maitla, kellest viimane dateeritud foto tehti Tšehhis järgmisel päeval peale rahu saabumist. Pildil on ta Waffen SS-i majori (Sturmbahnfuhrer) mundris. Samal päeval ta mõrvati.
Osa eestlastest jäi kodumaale ja jätkas vastupanu "metsavendadena". (Neil lehekülgedel avaldatakse hiljem intervjuudel põhinev artikkel metsavendade tegevuse kohta.)
Soome oli 04. septembril sõlminud Nõukogude Liiduga relvarahu. Sellest sai hiljem vaherahu, mille lepingutingimustesse kuulus Saksa vägede väljakihutamine Soomest. Septembri keskel ebaõnnestus sakslastel Suursaare vallutamine. Seepeale andis Hitler 16.09. oma vägedele loa lahkuda Eestist. Viimased kaitsjad taganesid Sinimägedelt 18.09. Punaarmee ründas järgmisel päeval tuleettevalmistuse toel Sinimägesid, kuid need olid kaitsjatest, kes olid suutnud märkamatult lahkuda, täiesti tühjad. 22.09 vallutasid Punaarmee üksused Tallinna.
Soome seisukohalt ei ole Sinimägede lahingute tähtsust piisavalt rõhutatud, kuigi see andis olulist lisatuge soomlaste kaitselahingutele ja Soomel ei tulnud tõrjuda lõuna poolt lähtuvaid dessante, milleks vahendeid poleks enam jätkunud.
Allikad:
Jatkosodan historia osat 5 ja 6, WSOY Porvoo 1994
Mart Laar: Sinimäed 1944 II Maailmasoja lahingud Kirde-Eestis, Kirjastus Varrak Tallinn 2006
George Stein: The Waffen SS, Cornell University Press 1966
Panssarilehdet 1 ja 2/2007, Painotalo Auranen, Forssa
Intervjuud: (materjal tegijate valduses)
Hendrik Arro
Kaljo Alaküla
Arnold Kangro
Vladimir Metelitsa